Vahel juhtub nii, et tõused heauskselt tol hommikul parima jalaga voodist üles, püüad silma pealt kae ühte nurka libistada ja hamba helekollasemaks harjata ning siis heliseb telefon tundmatu numbriga… Telefonist kostuv hääl teatab lakooniliselt, et kodanik KALEV SAAR, teie pihta on algatatud uurimine!
Hetkega jookseb silme eest läbi ports pika elu jooksul toimunud ebaõnnestumisi. Segadust on peas rohkem kui juukseid ja siis taipad, et see ei pruugigi olla üldse nii valus kui esmapilgul näib.
Jaa! Minul, kodanik Kalev Kalju poeg Saar´el, oli õnn olla, siis veel kolmandas klassis õppiva, HUGO ARGEL´i uurimustöö „ohver“. Uurimuse teemaks oli: „Minu hea õpetaja“. Hugo uurimustöö juhendajaks oli tema tollane klassijuhataja RIINA KIRKMANN. Noor uurija soovis hirmsasti uurimustööd teha, aga tal polnud käepärast ühtegi head õpetajat peale klassijuhataja Riina. Kuna aga uurimuse juhendajal ei sobi olla samal ajal uurimusalune ja peale minu
telefoninumbri Hugol ühegi teise õpetaja numbrit salvestatud polnud, siis nii minu telefon heliseski.
Muidugi olin ma peale esmakohmetusest ülesaamist nõus, sest mind on uuritud nii põhikooli lõpus, kui gümnaasiumi astmes, kui MRT masinas, kui politseis, kui kus iganes. Ehk et olen kogemustega uurimisalune.
Hugo tegi minuga tõsise ja pika intervjuu, mis oli korralikult ettevalmistatud tema poolt. Küsimused olid rasked. Kõigile ei osanudki vastata. Aga need olid asjatundlikud. Küsitles veel ka
minu kolleege ja õpilasi. Mina pidin veel endast mõne foto otsima ja vot edasi juba tegid suure töö Hugo, Riina ja Hugo ema KAIRI!
Ja kokku sai üks lustlik lugu minust, kui heast õpetajast! Uskumatu, aga no paber kannatab kõike.
No ja vot selle Hugo poolt käsitsi kokku kirjutatud tõestisündinud loo saatis Riina kevadel Tallinnasse tarkade kogule, kes siis kõik õhinal suvi otsa lugesid paljudest Eesti koolidest saabunud uurimustöid, eesmärgiga selgitada välja parimad.
Kätte jõudis septembrikuu 13. reede ja kõiki noori Eesti uurijaid kutsuti kokku Tallinnasse. Ka mina sain loa osaleda tingimusel, et roolin hoolsasti bussi. Nõus.
Oli üks kena päev! Minu jaoks teistmoodi. Polnudki muusikainimesed targutamas üksteisele.
Olid üldhariduskoolide tublid pedagoogid oma rõõmude ja muredega. Meile, täiskasvanutele, tehti kena väike koolitus sel ajal kui lastel olid omad atraktsioonid. Pakuti maitsvat suppigi ja siis
autasustamine. Tublisid lapsi ja õpetajaid on Eestis ikka mitu mitu ja see on kena turvaline teadmine! Aga kedagi seal ju ikkagi püüti eriti tunnustada! Neidki oli mitu ja suur rõõm on teile kuulutada, et Hugo Argel´i uurimus oma õpetajast pälvis nii parima kiidukirja, kui ajakirja „Hea laps“ eriauhinna (tasuta aastatellimuse), kui Paides asuva Wittensteini ajakeskuse prii külastuse.
No super! Tänan väga, et mind kutsuti osa saama sellisest rõõmupeost ning soovin Hugole ja Riinale uusi koosuurimisi! See tandem töötab! Mina olen nõus teile edaspidigi bussijuht olema kohe, kui olen uurimise alt vabanenud!
Palju õnne Hugo ja Riina ja Hugo pere! Palju õnne Vändra Gümnaasium!!
Tänulik uurimisalune Kalev Saar
