Muuseumiõpe on Eesti koolides üha laiemalt leviv õppimise ja õpetamise meetod. Muuseumiõppe käigus osalevad õpilased muuseumipedagoogide poolt läbi viidavates muuseumitundides. Muuseumitund ei ole tavaline giidituur muuseumis. Tunnis keskendutakse muuseumipedagoogi juhtimisel konkreetsemale teemale, mille on õpetaja koos õpilastega välja valinud.
Näiteks osalesime tänavu esimese klassi õpilastega Niguliste muuseumi poolt läbi viidud muuseumitunnis, mille teemaks oli „Salakäigud Niguliste muuseumis“. Lapsed said näha kohti, mida muuseumikülastajad igapäevaselt ei näe. Suure põnevusega roniti seinte sees olevatest treppidest üles, et vaadata, kuidas kirik kõrgelt välja näeb. Kui lastel juba muuseumi vastu huvi oli tekkinud, siis ei jäänud tähelepanuta ka Niguliste kiriku kõige suuremad aarded- Hermen Rode töökojas valminud Niguliste peaaltar ja Bernt Notke „Surmatants“. Tore oli jälgida lapsi, kes usinasti küsimusi esitasid ja pedagoogiga kaasa mõtlesid.
Kaasaegne muuseum ei ole enam klaasvitriinidega täidetud maja, kus keegi midagi puudutada ei tohi. Vastupidi, muuseumid otsivad võimalusi, et õpilasi kaasa tegema ja kaasa mõtlema panna. Siinkohal veel üks näide. Kadrioru Kunstimuuseumis oli kevadel vaadata tuntud vene marinisti, Ivan Aivazovski, maalide näitus. Iseenesest akadeemiline 19. sajandi kunst, mida enamus lapsi võib-olla vaadata ei viitsikski, aga kui vaatamine mänguliseks muuta ja õpilane näitusel kaasa tegutsema panna, on ka lapsel huvitav. Muuseumitunnis osalesid peamiselt kolmandate klasside loovussuuna õpilased, kes olid juba kunstiteoste vaatlemist koolis õppinud. Nüüd said nad õpitud oskusi muuseumis proovile panna.
Muuseumitundide ja haridusprogrammide väljatöötamine on kõigi Eesti muuseumide oluline töövaldkond. Igal muuseumil on oma muuseumipedagoog(id). Muuseumides läbi viidavad tunnid valmistatakse ette Eesti koolides kehtivate õppekavade alusel. Seega on sellised tunnid oluliseks täienduseks igapäevastele koolitundidele. Samuti võimaldab muuseumitund anda korraga teadmisi mitmes valdkonnas. Viienda klassi õpilased, kes osalesid Eesti Filmimuuseumi muuseumitunnis „Filmi sisse minek“ said teada, kuidas valmib film, milline on valgustaja, kostüümikunstniku või operaatori töö.
Muuseumitundide oluliseks väärtuseks tuleb pidada sedagi, et õpilased saavad kooliseinte vahelt välja. See kõik loob pisut teise, igapäevasest koolielust erineva õhkkonna. Samuti on tunnid paraja pikkusega, umbes 90 minutit. See on parasjagu selline aeg, mille käigus tähelepanu püsib ja tund ei jõua igavaks minna. Kindlasti on neidki, kes tunnevad, et tahaks kunagi tagasi tulla.
Mis teeb muret? Eks ikka raha. Meie haridussüsteemis puuduvad vahendid muuseumiõppe ülevabariigiliseks finantseerimiseks. Muuseumiõpet peetakse küll oluliseks õppemeetodiks, aga rahalisi vahendeid ei jagu. Nii ongi muuseumiõppe rahaline pool jäänud suures osas vanemate kanda. Tõsi küll, oleme saanud ka toetust annetajatelt Vändra Gümnaasiumi Ernst Sokolowsky nim. MTÜ kaudu, muuseumitundide eest on aidanud maksta Vändra gümnaasium, lapsed on ise korraldanud heategevuslikke müüke ja toetust oleme saanud omavalitsuselt. Maalapse rahakotile on lisakoormaks sõidukulud. Linnalapsed peavad maksma ainult tunni eest (enamasti 4 eurot), transpordikuluga probleeme ei ole. Samuti saab tunnis käia koolipäeva sees. Meie peame arvestama terve päevaga. Seetõttu oleme püüdnud mahutada ühte päeva kaks üritust. Väga õnnestunud õppepäevaks Tallinnas oligi kord, kui käisime Kadrioru Kunstimuuseumis Ivan Aivazovski näitusel ja pärast külastasime postiteenuseid pakkuvat Eesti Posti ehk Omniva keskust. Muuseumiõpe sai ühendatud karjääriõppega.
Tahan tänada kõiki lapsevanemaid ja häid kolleege, kes on muuseumiõppes osalemist toetanud nii jõu kui nõuga.
Ülle Ütt
Vändra gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
