On taas uus algus. Päris uus nii I kui X klassi õpilastele, nende vanematele, nii viiele õpetajale kui ka kooli direktorile.
Vändra kool on minu jaoks ikka olnud püha ja tähtis koht, nagu sakraalhoone, kuhu sisenemiseks on vajadus, kus võetakse müts peast, kus täidetakse teatud rituaalid, kus valitseb vaimsus.
Kas olete mõelnud või I klassi õpilastelt küsinud, miks nad tahtsid kooli tulla? Vastus on suure tõenäosusega järgmine: KOOLIS EI PEA MAGAMA! Aga kas olete kuulnud vastust: MA TAHAN TARGAKS SAADA? Targaks tegijaks peab aga laps Teid, õpetajad.
Õpetajale antakse küll teadmised ja oskused õpetamiseks ning kasvatamiseks, õppekirjandus ja õppevahendid, kuid kunagi pole päris selge, kas õppurist ikka tarka inimest saab. Küsimuste küsimus on: kuidas õpetada last nii, et ta võimalikult varakult mõistaks, kui kasulik on teada ja osata. Viimasel ajal on haridusseadusandluses hakatud eesmärki sõnastama pisut teisiti – koolist peaks väljuma õnnelik inimene. Aga kuidas õnne mõõta, hinnata?
Eesmärgid muutuvad, põhimõtted muutuvad, muutuvad riigikord ning prioriteedid, vahetuvad ministrid ja valitsused. Üks on aga kindel – kooliaasta algul tuleb Teil, õpetajad, seista laste ees ning kuulutada tõde, sest nad tuleb targaks ning elus toime tulema õpetada. Kuidas? Kõrvalt vaadatuna lihtsalt – iga päev kellaga lavale, kellaga lavalt ära ja nii viis, kuus või seitse etendust järjest – kes ajaloolase, geograafi või matemaatikuna.
Ühel ajastul on tähtsad emakeele- ja rehkendamiseõpetajad, teisel sõjalise- ja ühiskonnaõpetuseõpetajad, kolmandal võõrkeele- ja arvutiõpetajad. Lapse seisukohalt olete aga kõik ühtviisi tähtsad. Tema identifitseerib Teid eelkõige inimesena. Mõne lapse jaoks võite Te olla kogu ta MAAILM. Seega – olgem õpetajad, aga jäägem inimesteks. Piibliski on kirjas, et inimest tuleb armastada sellisena, nagu ta on.
Õpetajad! Teate ju, et suure algustähe Teie ametinimetusse kirjutavad Teie õpilased. Leidke ikka üles nii andekad kui abivajajad, ärge jätke vastamata pilgule või naeratusele ja kuulutage ige päev ideaale. Tehke seda vaatamata sellele, et igapäevaelus kipuvad nad järjest vähenema.
Austatud õpilased! Ärge kahelge valitud tees. Küllap saavad kooliaastate jooksul tehtud pingutused hiljem kuhjaga tasutud. Ma arvan, et ei ole midagi ilusamat, kui Teis äratatakse uudishimu mõelda õpikutest kaugemale ja soovitakse, et te mitte kunagi ei lõpeta õppimist.
Austatud õpetajad! Olukorras, kus õpetamine ei ole veel kadunud kunst, kuid sellest lugupidamine on kaduma kippuv traditsioon, tahan Teile öelda, et ükski seebimull pole nii värvirikas ega lenda nii kaugele kui see, mille puhute Teie.
Kuna täna olete veel täis hirmtublidust, siis lõpetan Hiina vanasõnaga:
„Kes iga päev on virk nagu mesilane ja tugev kui härg ning lõhub tööd teha nagu hobune ja kes õhtuks on väsinud kui koer, see peaks loomaarsti juurde minema – võib-olla on ta eesel“.
Austatud Vändra Gümnaasiumi õpilased, õpetajad ja koolijuht!
Soovin Teile sirget ja pikka-pikka tõe ning vaimsuse teed!
- september 2015 Avo Juss
Vändra Gümnaasiumi direktor 1989 – 1997
