Eesti Koolipsühholoogide Ühing avaldas hiljuti, et: 14% noortest räägib oma emaga pikemalt kui 10 minutit harvem kui ühe korra kuus. Isadega on veelgi kehvem seis — 27% noortest tunnistas, et papsiga saab pikemalt kui 10 minutit aega veeta vähem kui korra kuus. Näiteks Mannerheimi lastekaitseliidu poole pöörduvad noored tihti just selle murega, et neil pole kellegagi rääkida ja nad tunnevad ennast väga üksildastena. Koguni 45% lastekaitseliidule tehtud kõnedest puudutas üksindust. Need murettekitavad nüansid selgusid Soomes läbi viidud uuringust. Ja eks sama kehtib ka eesti laste kohta, see selgub sageli psühholoogi vestlusest lapsega.

Noored ja lapsed üldiselt igatsevad oma vanemaid! 15-17aastased tunnevad oma ema ja isaga aja veetmisest tõsiselt puudust ning jätaksid nutitelefoni või arvutiekraani hea meelega sinnapaika, kui saaks ema-isaga koos (väljas) süüa, telekat vaadata, šopata või lauamänge mängida, kalale minna, suusatama või uisutama minna, seikluspargis end proovile panna. Kas vanematel pole siis aega või hoopis puudub tahtmine oma lastega koos olla, et laste soov ema-isa tähelepanu saada ei täitu?

Kontrollküsimus teile – Kas te olete koos oma teismelisega näiteks seikluspargis käinud ja koos temaga seiklusraja läbinud? Millal te viimati lapsega koos uisutamas või suusatamas, ka kelgutamas, käisite? Või matkamas?Või mängisite lauamänge? Või kuulasite teda?

Mannerheimi lastekaitseliidu noorsootöö juhtivspetsialist Jenni Helenius ütleb, et tihti on vanemad oma tegemistesse nii süvenenud, et unustavad küsida, kuidas lastel läheb. Teismeliste vanematel võib olla ka keeruline aru saada, kust läheb piir — millal vajab laps oma aega ja millal hoopis tähelepanu.

Lastepsühholoogide sõnul tuleks meeles pidada, et mida rohkem lapsed ja vanemad omavahel suhtlevad ja koos tegutsevad, seda usalduslikum suhe nende vahel on ja seda rohkem tuge lapsed ja noored oma emalt ja isalt saavad. Ja seda õnnelikumad ja rahulolevamad lapsed ja teismelised on.

Vanematel on nii palju argiteemasid, millega tegeleda, et laste jaoks ei jää lihtsalt mahti, kuid kui suhtlus lastega jääb ainult õiendamise tasemele, sest teismeline sai koolis halva hinde või jäi tal tuba koristamata, nõud pesemata või on päevikus märkus käitumise kohta, on see laste jaoks väga kurb. Nendest asjadest peab rääkima. Rääkima peab ka positiivsetest asjadest ja  lapsele tuleb igati märku anda, et vanem tahab lapse seltskonnas olla, et ta naudib temaga koos olemist ja tunneb huvi tema elu ja tegemiste vastu.

Selleks, et oodata noorelt austust oma vanemate vastu ning mõistvat suhtumist, tuleb temaga vastavalt käituda. Tuleb olla selge, kindlameelne, samas rahulik ja mõistev. Tuleb pöörata piisavalt tähelepanu nii temale kui ka tema probleemidele ja üle reageerimise asemel tuleb olukorda vaadata mõistlikult, nii nagu on täiskasvanud inimesele kohane.

Kui Sa vanemana ei oska kuidagi jutule saada, siis abiks on mõned head ja lihtsad soovitused mõnusamaks vestluseks!

1. Kui laps alustab vestlust, kuula teda ja küsi lisa. Ole uudishimulik. Ja positiivne. Ära oleta!
2. Näiteks koos kokkamine on väga hea viis lapse päevaste tegemistega kurssi viia. Kokkamine peaks olema koostegutsemise, mitte kohustuse vormis.
3. Samuti kasuta võimalust lapsega koos autoga sõitmiseks. Autos on hea ja rahulik vestelda, keegi ei sega ja kummalgi teist pole võimalik põgeneda. Aga ära õienda, vaid räägi. Kuula.
4. Jutt ei pea alati olema väga tõsine. Vestelge filmidest, muusikast, sõpradest, uudistest…. peaasi, et te räägite! Räägi iseendast kui Ritast, Reedast, Reinust või Lembitust. Sageli lapsed ei tunne teid kui isiksust.
5. Ole noortepärane, kaasaegne. Loo näiteks perega ühine vestlusgrupp Whatsappi või Messengeri. Ära kasuta seda ainult õpetamiseks ja kamandamiseks, kontrollimiseks ja meeldetuletamiseks, vaid jaga seal ka meeldivaid ja lõbusaid pilte, videoid ja lookesi. Lahedatest vestlustest jääb hea tunne: mu pereliikmed mõtlevad mu peale!, me oleme MEIE.
6. Leia aega lapsega kahekesi olemiseks. Minge metsa, kinno, kohvikusse, trenni, kalale, šoppama, sportima… Mängige lauamänge. Pange telefonid käest, lükake tegemised edasi ja suhelge omavahel.
7. Aja oma laps naerma, kallista, räägi sõbralikult ja lahkelt. Kui sa ei oska oma tundeid hästi välja näidata, tee seda läbi igapäevatoimetuste — tema lemmiksöök, pane riided valmis jne.
8. Meenuta oma noorust ja tuleta meelde, mis tunne on olla laps, noor. Nii mõistad ka oma lapse plahvatusi paremini ja oskad osavõtlikult ja rahulikult vestelda.
9. Pea meeles, et kuigi laps võib olla sinust peajagu pikem ja väljendab soovi omaette olla ning püüab iseseisvuda, vajab ta siiski sinu olemasolu ja tuge. Küsi iga päev, kuidas tal läheb ja kuidas päev möödus.

Kui noored ei saa vajalikku tunnustust, tuge ja nõu heatahtlikult lähedaselt täiskasvanult, otsivad nad seda mujalt, mitte nii heast allikast, või teevad seda, mida ise heaks arvavad, oskamata arvestada tagajärgedega.

Nüüdisaegne peremudel nõuab uut mõtlemist ja käitumist. Aastasadu kinnistunud käitumismallid enam ei kehti ning 21. sajandil peab uuendama aegunud uskumisi ja paradokse sellisteks arusaamadeks, mis aitavad luua põlvkondadevahelisi mõistvaid suhteid. Õpetussõnu ja informatsiooni on võimalik nüüd küllaga saada paljudest erinevatest allikatest, aga hingerahuks kõige olulisem on see, mida pakuvad vanemad.

Siin on test, mis aitab mõista, kas sa tegelikult tunned oma last. Näita neid küsimusi ka lapsele ja sul ongi pikemaks ajaks jututeema olemas! Vasta igale küsimusele “tean” või “ei tea”. Samamoodi võiks laps neid küsimusi, või sarnaseid, Sinule esitada. Kas Sinu laps tunneb sind tegelikult?

1. Mis on lapse parimate sõprade nimed?
2. Mida ta viimati oma raha eest ostis?
3. Millist muusikat ta kuulab?
4. Kas laps on teie kodu reeglitega päri? Kui ei, mis teda häirib?
5. Kas laps on purjus olnud?
6. Kas lapsel on olnud pruut/peigmees? Kas ta käib praegu kellegagi kohtamas?
7. Kas laps teab, kust narkootikume saab?
8. Kas lapse sõprusringkonnas on uimastid ringi liikunud?
9. Milliseid õudusunenägusid laps näeb?
10. Mis on lapse lemmiktoit?
11. Milliseid sotsiaalmeediakanaleid laps kasutab?
12. Milline on lapse lemmik õppeaine?
13. Milline on vihatuim õppeaine?
14. Millist iseloomujoont Sa lapse juures kõige rohkem hindad? Mis Sulle kõige rohkem tema iseloomu juures närvidele käib?
15. Millist iseloomujoon Sinu juures laps kõige rohkem hindab? Milline Sinu iseloomujoon talle kõige rohkem närvidele käib?

Kui said rohkem “ei tea” vastuseid, on sul üht-teist, millele mõelda. Sa peaksid oma lapsega rohkem aega veetma ja tema elu vastu märksa rohkem huvi tundma, sest üks tõeliselt hea lapsevanem teab unepealt vastuseid kõigile küsimustele! Üldiselt sellisel juhul teab laps, et teda armastatakse. Ja see on vägagi oluline.

Kui lapselt küsida lihtsalt: kuidas (koolis, trennis, sõradega) läheb? vastab ta tõenäoliselt sama lihtsalt: hästi või normaalselt, tavaliselt. Midagi sarnast. Ja kõik.

Aga kui sind tõesti huvitab, kuidas su lapsel (koolis, trennis, spordipäeval ja päval üldiselt) läks siis esita talle küsimusi, millele ta lihtsalt ei saa kahesõnaliselt vastata. Vasta ka ise nendele näidisküsimustele iseenda osas. Nii saad teada, kuidas lapsel või ka sinul endal tõesti läks.

1. Mis kõige paremini täna läks? Mis oli halvem hetk?
2. Kas midagi lõbusat ka juhtus? Mis see oli?
3. Kui sa saaksid ise omale pinginaabrit valida, kelle sa valiksid? Miks? Ja keda sa kohe kindlasti ei tahaks enda kõrvale? Miks?
4. Kas sa aitasid kedagi täna? Milles? Mida Sa tundsid?
5. Kas täna keegi sind aitas? Milles? Mida Sa tundsid?
6. Mida uut sa täna õppisid?
7. Kas sa tundsid end mingil hetkel hästi õnnelikuna? Mis teeb sind õnnelikuks?
8. Kas sa tundsid mingil hetkel igavust? Mida sa tegid siis?
9. Kui sina oleksid õpetaja, lapsevanem, mida sa muudaksid? Endalt küsi, kui sa oleksid laps, siis mida sina teie kodus muudaksid?

Peresid hoiab koos lähedus. Et vestlused ja rääkimised lapsega hästi sujuksid, on vaja lähedust. See ühendab pereliikmeid läbi aastate ning aitab läbi tulla rasketest aegadest, muudab sujuvamaks keerulised igapäevaolukorrad ja tasub lõpuks kuhjaga nähtud vaeva. Lähedust on keeruline sõnastada, kuid me teame, mis tunne see on. Lähedus on see, kui tunneme, et oleme teisega kontaktis.

John Gottman(psühholoogia emeriitprofessor) on lähedust sõnastanud järgmiselt: „Läheduse loomise alustalad on kõik need igapäevased väikesed kontaktivõtud ja tähelepanuväljendused ning meie lähedaste vastused nendele.“ Õnnelikes suhetes, olgu siis partnerite, vanemate ja laste või kaastöötajate vahel, vastatakse kontaktivõttudele soojalt. Pole oluline, milles täpselt kontakti võtmine seisneb, vaid pigem on oluline protsess, kus üks pool võtab kontakti ja teine pool vastab sellele. Vastastikune suhtlus aitab suhet üles ehitada ning suurendab omavahelist usaldust. Iga hästiläinud suhtlusega suureneb ka kontakti sügavus. Näiteks, kui me ütleme oma partnerile „Ma olen selle asja pärast mures, vihane, pettunud“ ja saame sellele empaatilise vastuse, siis on tõenäoline, et me jätkame oma murest rääkimisega ning palume temalt tuge. Kui aga meie kommentaari ignoreeritakse või vastatakse viisil, mis ei tundu meile hooliv, siis on vähetõenäoline, et lubame endal olla haavatavad ning meie suhe kaotab võimaluse muutuda sügavamaks. Tegelikult me haavume ja meie vahele tekib barjäär.

Samasugune protsess kordub vanematel oma lastega sadades igapäevastes suhtlustes. Kui küsime oma keskkooliealiselt lapselt peatselt toimuva aktusel esinemise kohta ja saame vastuse, mis annab meile aimu, et laps on valmis meiega sel teemal suhtlema, siis ilmselt jätkame ja küsime, kas ta on ka esinemise pärast ärevil. Kui aga lapse vastus on tõre, siis enamasti lõpetame vestluse sealsamas.

Ja samas on olukordi, kus lapsed testivad oma vanemaid, öeldes midagi negatiivset, et näha, kas vanem on sellele vaatamata hooliv ja armastav. Kui vanem seda ei ole, siis hoiavad laps tundeid enda sees ning ei näita neid välja.

 

Kuidas suurendada perekonnas lähedust?

Alljärgnevalt mõned soovitused.

 

1. Ole tähelepanelik sinu peres kasutatavate kontakti võtmise ja sellele vastamise viiside osas.

Kas kontakti võttes on tavapärane toon tundlik ja soe? Hajameelne ja ignoreeriv? Vaenulik ja sarkastiline? Kas kedagi ignoreeritakse? Kas keegi tavaliselt ignoreerib teisi? Kuidas sina vanemana reageerid? Kas keegi hoiab pidevalt omaette?

2. Õpi märkama oma lapse kontaktivõtte.

Ebamugav asjaolu lapse kontaktivõtmise juures on, et see juhtub siis, kui parasjagu lapsele pähe tuleb ja on väga tõenäoline, et oled sel hetkel millegi muuga ametis. Vanemalt nõuab tõelist enesedistsipliini, et tõmmata tähelepanu oma tegemistelt lahti ja vastata lapse küsimusele. See, kuidas vanem lapsele sel hetkel vastab, on väga oluline läheduse loomisel. Kui vanem püüab hiljem uurida, kuidas lapsel näiteks koolis läks – see on nüüd vanemapoolne kontaktivõtt – on laps selleks hetkeks juba endasse sulgunud. Et ennast toetada, peaks vanem kinnistama endas harjumust lülitada lapsega koos olemise ajaks kõik tegemised tahaplaanile.

3. Treeni ennast vastama empaatiaga, mis iganes lapsepoolne kommentaar ka ei oleks.

Kui su tütar istub pärast kooli autosse ja tervitab sind negatiivse kommentaariga nagu näiteks „Isa, sa ju tead, et ma vihkan seda muusikat, kas me ei võiks minu muusikat kuulata?“ või „Ema, mul oli täiesti õudne päev ja see on kõik sinu süü…“, siis on see eelhäälestus vaidluseks. Kuid see on ühtlasi ka kontaktivõtt: sinu tütar küsib seeläbi, kas sa tunned talle kaasa, kas sind huvitab, mis temaga toimub ning kas sa kuulad tema muret, et ta saaks oma ärritusega toime tulla. Ilmselt tahaksid sa talle vastu nähvata, aga kui tõmbad sügavalt hinge ja vastad empaatiaga, siis avastad, et sul on võimalus see olukord ümber pöörata. Seega võiks vanem selles olukorras öelda: „Tõesti, sulle ei meeldi Rolling Stones? See mängib vist tõesti natukene liiga valjult… Okei, ma panen vaiksemaks ja siis saame koos mõelda, mis muusika meile mõlemale sobiks.“ Või  „Oi, tundub, et sul oli väga halb päev! Räägi mulle.“

Hiljem võid muidugi küsida, kas ta tõesti arvas, et sina olid süüdi, et see päev nii kehvasti läks. Võib uskuda, et su tütar palub selle pärast vabandust ning selle asemel, et tülitseda, olete te viinud oma suhte sügavamale tasandile.

4. Kui sa ei saa oma kontaktivõtule oodatud vastust, siis astu mõttes samm tagasi ja mõtiskle selle üle, kuidas sa kontakti võtad.

Kas sinu kontakti võtmine soosib positiivset vastust? Näiteks, kui vanem tahab saada kontakti, siis ei tohiks alustada vestlust sellest, et laps tegi mingisuguse vea ja kuidas tegelikult oleks pidanud käituma.

5. Kui sa alustad kontaktivõtuga ja saad sellele vastuse, mis teeb haiget – põlgus, sarkasm või ignoreerimine – püüa mitte vastata vihaga. Selle asemel näita, et said haiget ja oled haavunud.

Sinu poeg, tütar või partner tunneb ennast kindlasti halvasti, et sulle haiget tegi, seda enam, et sa ei ärgitanud tema viha omapoolse vasturünnakuga. Hiljem, kui sa pole enam kurb või vihane, saad talle öelda, mis tundeid tema vastus sinus tekitas. Püüa rääkida ainult enda tunnetest ja mitte sellest, et ta tegi vea.

Tegelikult me kõik soovime südamest, et meie laps teaks, et ta on armastatud ja väärtuslik. Kui Sa vanemana vestled, räägid lapsega, siis neid viite järgnevat lauset vältides teeme oma lapsele suure heateo ja tagame selle, et ta tuleb elus igasugustes olukordades hästi toime!

Saame aidata oma lastel enesekindlust õppida läbi teiste ja enda austamise ning heade asjade väärtustamise kaudu. Ometigi, mõnikord teeme lastele neid enda arust kiites, hoopis halba. Siin on mõned laused, mida tasuks oma tütardega suheldes vältida.

“Ma arvan, et sa meeldid sellele poisile!”

Poisid on toredad, lausa imelised! Aga see, kuidas suhtume poistepoolsesse tähelepanusse oma tütre suhtes, ei pruugi alati hästi mõjuda. Tüdruk ei tohiks end kunagi tunda just selle pärast rohkem väärtuslikuna, kui ta mõnele poisile meeldib, sest ühel hetkel, kui midagi nihu läheb ja nimetatud poisile enam sinu tütar nii väga ei meeldigi, on kahju tehtud. Sa panid tema enesehinnangu sõltuma sellest, kas ta meeldib mõnele teisele inimesele. Peamine on ju aga see, et ta õpks end hindama sellest lähtuvalt, kes ta ise on, mitte sellest lähtuvalt, kellele ta sümpaatne on.

Selle asemel, et oma tütrele varakult kindlat peigmeest pähe määrida, sest noored käsikäes jalutavad paarikesed on nii armsad, julgusta teda suhtlema erinevate poistega (ja tüdrukutega). Noored neiud peavad suhtlema paljude erinevate inimestega, et mõista, kes nende ümber on siiras ja neid päriselt väärt ning kellega koos olles ta tunneb, et inimene teda austab.

Esimesed armumised ja poisid mõjutavad tüdrukuid juba päris varases eas. Ometigi, varateismelised pole tihti päris suheteks vaimselt piisavalt küpsed ja suure tõenäosusega saavad nad haiget, kui liiga varakult end ühele inimesele pühendavad. Su tütre murtud süda murrab kindlasti ka sinu oma. Aga ära hoida sa seda muidugi ei saa. Saad olla talle toeks ja aidata tal mõista, et tema väärtus sellpärast, et noorte suhe purunes, ei kahane. Ja mitte mingil juhul ära toonita, et suhe purunes just tema pärast. Aita oma tütrel arendada oma hobisid, mis teda arendavad, et tema mõtted ainult poiste ümber ei keerleks. Tüdruk, kes on enesekindel ja põneva eluga, ei leiagi suure tõenäosusega mõne jobukaku jaoks aega ega huvi.

“Sa oled lihtsalt nii ilus (või mõni muu nii-võrre)”

Pole tüdrukut, kellele ei meeldiks, kui teda ilusaks, tubliks kutsutakse. Probleem tekib aga siis, kui sinu pisitüdruk hakkab endas väärtustama ainult ühte nimetatud omadust. Ühel hetkel hakkab ta end võrdlema teiste neidudega ja siis on ebakindlus kiire tekkima. Pigem kiida oma tütart tema kooli või kooliväliste tegemistega seotud pingutuste ja saavutuste eest, lahke olemise eest.

Stanfordi ülikooli professor, Carol Dweck on avastanud, et lapsed, keda kiidetakse enam selle eest, et nad palju pingutavad ja alati endadst parima annavad, saavad erinevates testides ja koolitöödes kõrgemaid tulemusi, kui lapsed, keda “targaks” kiidetakse. Dweck leiab, et laste taevani kiitmisest pole kasu, kui nende pingutamist ei märgata. Kui lapsed tunnevad, et neid väärtustatakse ainult tulemuste või mingisuguste väliste omaduste pärast, tapab see loomuliku himu õppida.

“Aga ma ütlesin sulle nii!”

Meile kõigile meeldib, kui meil on õigus ja emadena me ju teame, et me, noh, me ju teame asju! Aga vahetevahel on parem on suu lihtsalt kinni hoida ja lasta meie tütretel ise omi järeldusi teha, oma vigadest õppida. Kellelegi ei meeldi näägutajad! Kui sa ei lase oma tütrel ise enda eest otsustada, siis ei tee ta seda ka täiskasvanuna.

Humorist ja kirjanik Erma Bombeck on öelnud: „Ma armastan oma ema kõikide nende kordade eest, kui ta mulle mitte midagi ei öelnud, kuigi tal oli selleks igasugune õigus. Nüüd selle üle mõeldes, võis see talle päris raske olla, kuid see andis mulle võimaluse ise oma tee leida, areneda. Ma armastan teda kõikide tema väärtuste eest, aga eriti selle eest, et ma ei pidanud kunagi kuulma, et „ma ju ütlesin sulle!“

“Kas sa tõesti sööd s e l l e ära?”

Kui sul on pontsu laps ja ka ise oled oma kaaluga pidevas võitluses ning pidevalt räägid nii enda kui lapse kaalust, siis see, kui palju lapse elu toitumise ja kaalulangetamise ümber tänu sinu “suunavatele” ütlemistele keerleb, võib kogu tema minapildi aastateks segi pöörata. Hoolimata sellest, missugune on sinu lapse tegelik kaal tulevikus, võib ta end terve elu tunda kui „see paks laps“.

Selle asemel, et oma kodus pidevalt kehakaalu ja toidu üle arutleda viska lihtsalt oma majast rämpstoit minema ja kuhja selle asemel koju tervislikku toitu. Ärge jahvatege kogu aeg sellest, kui halb on söömine vaid valmistage koos põnevaid tervislikke toite. Käige perega ühiselt matkadel ja rattasõitudel, muutke liikuv elustiil loomulikuks. Kuid asju tehes, mitte üksnes sellest rääkidas, mida peaks tegema. Nii saavutate oma koju tervisliku, aga stressivaba õhkkonna ja lapsel ei kujunegi harjumust rämpstoitu tarbida ega emotsionaalsest hüljatusetundest või igavusest süüa.

“Sa ei saanud hakkama.”

Vaevalt, et vanemad oma lastele just seda lauset sõnasõnalt ütlevad, aga me teeme seda – teiste sõnade ja oma reaktsioonidega. „Sa oleksid võinud paremini teha.“ „Su sõber sai palju paremini hakkama,“ jne. Me võime oma rahulolematust väljendada ka hukkamõistva kulmutõstega ja kehakeelega. Lapsed saavad aru. Hukkamõistu asemel anna oma lapsele võimalus teinekord paremini hakkama saada. See kasvatab lapses eneseusku ja sooritusvõimet.

Menukirjanik J.K Rowling(on populaarse raamatusarja “Harry Potter” looja) on öelnud: „Läbikukkumine on paratamatus. Läbikukkumised õpetavad meid teinekord paremini tegutsema ja edu saavutama. Inimene, kes pole oma tegemistes kordagi läbi kukkunud – pole elanud.“

Suheldes(rääkides ja vesteldes) oma lapsega ja temaga koos aega veetes loote te tema jaoks positiivse vaimse heaolu. Laps saab tunda ennast ja oma tegemisi tähenduslikuna, ta kohaneb erinevate muudatustega paremini ja saab paremini hakkama ka raskete situatsioonidega.

Pidevalt suunava, kontrolliva, manitseva ning keelava kasvatuse tagajärjel tekib sageli süü- ja häbitunne. Süü tekib siis, kui saadakse teada, et “Olen teinud valesti”, häbi siis, kui “Olen vale, halb”. Sellisel juhul saab laps vanematelt pidevalt teada, et temaga ei olda rahul. Kui vanemad on rahulolematud ega armastata tingimusteta, hakkab laps püüdlema heakskiidu poole, luues endale “maski”, millega vanemad võiksid rahule jääda. Oht on selles, et mask võibki jääda tema pärisosaks ja inimene käitub kogu elu nii, nagu teised tahavad, mitte nagu ise sooviks. Ta ei saa lõpuks ise ka aru, mida tema vajab ja et tema vajadused on ka tähtsad.

Materjali vahendanud ja täiendanud Ene Paadimeister, Vändra Gümnaasiumi psühholoog

Algallikas – Eesti Koolipsühholoogide Ühing, Tervise Arengu Instituut, koolitusmaterjalid

Lisalugemiseks:

• „Enesekindel laps. Aidake lapsel endaga rahul olla“ , Gael Lindenfield. Sild 2003. Praktiline raamat lapse enesekindluse totamisest.

Sisu: Endast lugupidamine ja eneseusaldus on olulised omadused, mida laps vajab, et temast saaks enesekindel täiskasvanu. Kuidas julgustada lapsi oma võimeid igakülgselt kasutama ning kasvatada neist õnnelikud ja enesekindlad täiskasvanud? Ja kuidas vältida seda, et eneseusaldus ei asenduks kõrkuse, ülbuse ja varaküpsusega?

Gael Lindenfieldi raamat jagab lapsevanematele kasulikke ja julgustavaid nõuandeid õnnelike ja enesekindlate laste kasvatamiseks.

• Ole toeks lapse enesehinnangu kujundamisel

https://intra.tai.ee/images/prints/documents/131531583763_Ole_toeks_lapse_enesehinnangukujundamisel_est.pdf