Krissu Raudsepp (10. klass) juhendajaga õpetaja Heli Buht, said esseekonkursil ergutusauhinna.
Esseekonkursi autasustamistseremoonia toimus videosilla vahendusel 27.11.2020 Euroopa Komisjoni Eesti esinduses.
Krissu Raudsepp on andnud nõusoleku oma esseed kooli kodulehel tutvustada.
Olen pisike tükk Euroopas
Läbi tugeva ning jäise põhjatuule ja hüplike turbulentside olen ma lõpuks jõudnud tagasi Eestisse. Veider on näha oma kodumaad päriselt, mitte ainult arvutiekraanilt. Ma olen tundnud end igas Euroopa riigis koduselt, kuid riik, kus olen sündinud, on midagi muud. Nüüd tuleb aga võtta pagas kohvrilindilt ja teha uinak oma uues korteris Tallinna vanalinnas.
Päike pole õieti taevassegi tõusnud, kui ma oma korterist välja sammun, et endale hommikusöögiks üks late ja croissant ehk eesti mõistes sarvesai võtta. Põrkan ukse peal kokku noore mehega, kellel on käes sülem veripunaseid tulpe. Neid nähes meenuvad mulle Hollandi tulbiväljad, nii värvirohked ja kirevad. Päike pressib aknast sisse ja imeilus kevadilm kutsub end nautima.
Nüüd õues olles ei teagi ma, kas silmad on veel unepuru täis või ilm muutuski järsult sombuseks, aga vihmapiisad põrkuvad lausa hüpeldes vastu maad. Mäletan, viimati juhtus nii Iirimaal olles: ilm tujutses seal kogu aeg, nagu oleks midagi haput ära söönud. Tõttan imeilusas, kuid natukene märjas vanalinnas ringi ning märkan Musta Puudli kohvikut. Muigan vaikselt, nähes kohviku nime, oli see Prantsusmaa või Saksamaa, kus need puudlid tulnud on – ega minagi seda tea. Astun kohvikust välja ja kella märgates saan aru, et päev hakkab juba lõpule jõudma. Miks läheb aeg nagu linnulennul, kui soovid seda vapustavat päeva nautida? Tuleb minna tagasi oma korterisse, avada teler, teha üks mõnus soe kohv ja magama minna.
Koduuksest sisse astudes kargab ninna hubasuse lõhn ja mulle meenub, kuidas ma teistes riikides esimest korda oma uude korterisse sisse astudes alati olen mõelnud, et huvitav, milline oleks see lõhn ja tunne Eestis olles. Tegu oleks nagu uue maailmaimega. Tutvuksin nagu uue kultuuri ja inimestega.
See on ikka olnud minu soov: näha kõrvaltvaatajana, milline on mu sünnimaa. Kuid juba esimesel päeval saan aru sellest, et igatsus teiste maade, inimeste ja kultuuride järele on lausa jalustrabav. Igatsen neid itaalia poisse, kes tänaval oma palliga kõksivad. Igatsen suuri kahekordseid Suurbritannia busse tänavatel ja Islandi karget, kuid värsket õhku.
Iga riik jätab minusse jälje, osad riigid suurema ja osad väiksema, kuid põhiline, et ikkagi jälje. Olen tundnud iga riigi lõhna, näinud riikide kultuure, kuulnud erinevaid helisid ning maitsnud maiuspalu. Tunnen end kui tükikesena Euroopas, kes ei tea, kuhu ta nüüd sobituma peaks.
KRISSU RAUDSEPP
Vändra Gümnaasium, 10. kl
