KooliStress (Vändra Gümnaasiumi koolileht) ning asjahuvilised kohtusid 18. mail Pärnu Postimehe ajakirjaniku Anete Kruusmäega, kellega tehti pärast sisukat ning harivat loengut intervjuu.
Ankeet
Nimi: Anete Kruusmägi
Sünniaeg: 11. september 1985 (31-aastane)
Amet: Ajakirjanik.
Elu moto: Aega kasuta kirjutamiseks ning raha reisimiseks.
Suurim unistus: Olla kirjanik ja reisida samal ajal mööda maailma.
Meeldivaim koht, kuhu reisida: Assoorid (vulkaaniline saarestik Portugalis)
Lemmikkoht Eestis: Pärnu rand.
Lemmiksöök/jook: Pannkoogid ja kohvi.
Lemmikloom: Koer ja kass.
Lemmiklaul: Belgia Eurovisiooni laul 2017 „City Lights“.
Lemmik telefoniäpp: Instagram.
Küsimused ja vastused
- Mida olete põhiliselt kirjutanud ning mis meeldib Teile neist enim?
Põhiliselt olen kirjutanud kohalikke uudiseid, Õhtulehes kirjutasin meelelahutuslikke uudiseid ning nüüd kirjutan kõige rohkem kultuuriuudiseid. Enim meeldib mulle kirjutada reportaaže ja reisilugusid, sest mulle meeldib käia erinevates kohtades, proovida uusi asju ja siis nendest teistele kirjutada, et lugejates huvi tekitada võõraste ürituste, maade ning teiste kultuuride vastu.
- Millised on olnud Teie töö suurimad väljakutsed?
Suurimad väljakutsed on sellised, kui sa pead rääkima mõne inimesega, kes sinuga kindlasti rääkida ei taha, või pead rääkima sellise inimesega, kes pole üldse jutukas. Sul on ees näiteks kümme küsimust, aga tema vastab ainul ei, jah ja ma ei tea. Tihti on ka nii, kui sul tuleb leida üks konkreetne inimene ja sa otsid ja otsid teda, aga ei leia, siis on ka keeruline. Inimeste leidmine ja nende rääkima panemine on kaks kõige raskemat asja.
- Millised uudised müüvad ja kas nad peavad olema selleks nii öelda „kollased”?
Kindlasti müüvad „kollased“ uudised ja vägivald kahjuks ka ning lood kuulsatest inimestest. Siin kohapeal, näiteks Pärnumaal, müüvad ikka sellised asjad, mis on kohalikud. Sellepärast palutaksegi meil alati üles leida mõni kohalik inimene või hoone või muud sellist. Näiteks ei huvita väga kedagi uudis, et keegi suvaline jookseb Austraalias ringi, aga kui jookseb pärnakas, on lugu kohe müüv.
- Millal kaotab uudis oma aktuaalsuse?
Sündmusest nagu tulekahju või mõnest põnevast üritusest võiks kirjutada kohe peale toimumist. Kui aga on tehtud mõni uuring näiteks selle kohta, mitu sammu keskmine eestlane päevas teeb, või teadlased on avastanud midagi põnevat, võib sellest ka veidi hiljem kirjutada. Uuringu tulemused või avastused ei vanane nii kiiresti.
- Kus väljaannetes olete töötanud?
Olen töötanud Õhtulehes ja praegu töötan Pärnu Postimehes.
- Kui palju Te olete seoses oma tööga reisinud ja mis eesmärgiga olete seda teinud?
Välismaale ei ole eriti seoses tööga reisinud, aga Eestis olen päris paljudes linnades käinud. Mulle meeldib minna välja, sõita kusagile selle asemel, et telefoni otsas rippuda või arvutiekraani vaadata. Kuna meil on niikuinii selline ühiskond, kus kõik ekraanide taga istuvad, naudin ma väga seda, et saan kusagile sõita ja uusi kohti näha. Ma suhtun sellesse väga positiivselt, see peaaegu ei olegi töö, kuigi nagu on ikka. Ma tahan seda teha alati enda jaoks selliseks, nagu see polekski töö.
- Miks Te tegelete ajakirjandusega ning kust sai see alguse?
Sest mulle meeldib kirjutada, inimestega on ka tore suhelda, aga kirjutamine on minu esimene armastus. Kõigepealt ütles mulle ema, et ma oskan hästi kirjutada, aga siis ma olin 15 ja mõtlesin, et oskan ma jee kirjutada, ma ei uskunud endasse ja oma võimetesse. Mõtlesin teiste ametite peale ka. Pärast seda, kui ma Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale sisse ei saanud, näis mulle, et ma ei sobigi ajakirjanikuks. Sain sisse hoopis kirjanduse erialale. Kirjandust õppides avanes mul võimalus minna vahetusüliõpilaseks Ameerikasse. Seal ütles mulle üks õppejõud, et olen andekas ja palus mul kirjutamisega igal juhul jätkata. Pärast seda ei ole mul see mõte kunagi meelest läinud ja ju siis on see kirjutamine minu asi. Kõige esimene ja lihtsam mõte, mis kirjutamisega seostub, on ajakirjandus, ja siia ma olen sattunud ning jäänud.
- Milline on Teie hariduse tase ning kas on plaanis ka juurde õppida?
Ma õppisin Tartu Ülikoolis kirjandust nii bakalaureuses kui ka magistris ja Londonis õppisin Westminsteri Ülikoolis magistris loovkirjutamist. Loomulikult unistan sellest, et võiks doktoriõppesse minna, aga Eestis ei õpetata loovkirjutamist ning sellepärast peab mõtlema kaugemate kohtade peale. Näiteks võiks minna Uus-Meremaale, mis on selline koht, kuhu paljud minna tahavad. Leidsin sealt sobiva ülikooli ja ma oskan inglise keeles hästi suhelda ja kirjutada.
- Kas töö kõrvalt on aega tegeleda ka eraeluga ning kas antud töö elatab Teid ära vastavalt Teie soovile?
Alustaksin sellest teisest poolest, ajakirjanikud saavad Eestis sellist keskmist palka. Ma olen väga vähenõudlik inimene, ma ei ole selline, et torman poodidesse kõige uuemaid ja kallimaid asju ostma. Ma saan väga ilusti oma rahadega hakkama, pigem saan raha kõrvale panna ja seda näiteks reisimiseks kasutada. Mul ei ole ka majalaenu, liisingut ega ka õppelaenud ja sellepärast ma saangi ilmselt vabamalt elada kui teised. Eraelu küsimuses on tõesti vahel nii, et tuleb õhtuti kauem kontoris istuda, ületunde teha või õhtul näiteks teatisse minna seoses tööga. Õnneks on minu elukaaslane ka ajakirjanik ja siis see kõik läheb hästi normaalselt. Me mõistame üksteist aga ainus asi, mida ma ei suuda oma töö kõrvalt teha, on see, et ma ei saa kirjutada oma asju. Mulle meeldib kirjutada luuletusi, jutte ja romaane, aga peale tööd on selline tunne, et enam ei taha küll kirjutada.
- Kes ja miks pani teile nii ilusa nime?
Aitäh! See on tegelikult minu isa vanaema nimi. Emaga nad miskipärast mõtlesid mõlemad oma vanavanemate peale, kui nad nimesid panid, aga millegipärast pandi mulle nimeks ikka Anete mitte Johanna.
- Kas ja millise spordiga Te tegelete ning kas Teil on ka ekstreemseid hobisid?
Mulle meeldib tennist mängida, aga see on päris kallis ning selle tõttu ei ole mu väga palju võimalik sellega tegeleda. Mulle meeldib ka tantsida, käin kaasaegses tantsus ja mulle meeldib ka longboardiga sõita. Ekstreemsemaid hobisid ei ole mul väga, aga mulle meeldib veel ka suusatada ja surfata ning vulkaanide otsa ronida, see ei ole nagu mägironimine, sest seda ma kardaks. See on pigem nagu mäkketõus. Tegelikult meeldib mulle akrobaatika ka, ma ei karda selliseid trikke teha või pea alaspidi olla.
- Kas Te olete mõelnud ka emakeeleõpetaja ametile?
Jah, ma tegelikult olen olnud üks kooliaasta emakeeleõpetaja Puurmani Gümnaasiumis siis, kui ma õppisin Tartu Ülikoolis. Ma andsin küll väga vähe tunde, vist viis tundi nädalas, aga mulle väga meeldis see töö, sest mulle meeldib tegeleda noortega. Mäletan oma kooliajast, et kõik asjad ei ole just väga huvitavad ja minu jaoks oli see väga huvitav väljakutse, kuidas teha koolitund selliseks, et kõik kuulavad kõrvad kikkis. See on suhteliselt võimatu, aga see võiks olla eesmärgiks ühel päeval näiteks.
- Kuidas kirjutada ühte korraliku kõmulugu?
Kõigepealt sa pead leidma üles selle kõmuloo ja kuidas sa selle üles leiad, on nii, et kolad näiteks vähe kuulsamate inimeste Facebooki-lehtedel. Kui seal on midagi, siis võid talle helistada ja kohe küsida lähemalt selle kohta. Vahet ei olegi, mis ta sulle ütleb, kui see on Facebookis, siis on see avalik info ja sa võid seda kasutada. Kui ta ei kommenteeri, siis ja võid selle postituse kopeerida ja lõppu lisada, et ta ei kommenteeri. Kui aga on nõus sellest rääkima, siis kirjutadki, et ta läks näiteks lahku naisest ja miks ja kuidas, sinna juurde, mis infot sa temalt said.
Suured tänud Anete Kruusmäele sisuka intervjuu ning inspireeriva loengu eest!
